artikkel

Selle raamatuga seotud materjalid

Seda lehte tuleks ilusamaks teha - see on tehtud Drupali vaikimisi funktsiooniga, mis lihtsalt korjab saidilt kokku kõik vastava märksõnaga seotud lingid; arusaadavalt on sellepärast nimekirjas ka leht, millelt just tulid.
Aga igatahes põhimõtteliselt see töötab ja siit saab edasi, kuigi disainilt on leht, ütleme otse, ikka paras käkk.

non-fiction

Rahvusriik -- terve mõte või rehepappide tolatsemine?

Kindlasti on eestlased milleski parimad. Tihti tundub, et näiteks kõigi ja kõige üle irvitamises. (Kuigi vanaaastaõhtu telesaateid vaadates näib ka see võime alla käivat.) Eestlane mõistab nalja ja teeb nalja. Nali – tihti jõhker ja kurb – aitas taluda ilmasõdu, okupatsiooni, küüditamist ja venestamist. Võime enda üle naerda on üks intelligentse ja vaimselt terve inimese tunnuseid.

Valimislubadustest ehk käkikeerajad Eesti kallal

Miks toimub enamik eskapistlikke fantaasialugusid pseudokeskaegsel taustal? Üks põhjusi on kindlasti see, et uusaegse või veel hullem – tänapäevase ühiskonna suhete keerukus on lugejale pisut palju. Nalja pole, majanduse toimimist üritavad targemadki pead mõtestada läbi tuhandete teooriate, millest osa on muutunud selliseks obskuursete paramatemaatiliste indulgentside rägaks, et keskaegne skolastika mõjub nende kõrval päikeseliste intermeediumitena.

Kaduministeerium

Selgituseks –

Tegemist on pigem tooriku kui valmis artikliga – hakkasime jaanuaris Vabaerakonna jaoks varivalitsust kokku panema ja ühel hetkel sündis mõte teha midagi, mis kaudselt sarnaneks omaaegse NO99 Ühtse Eestiga (kaudselt sellepärast, et see on juba ära tehtud). Kavatsesime teha midagi, mis oleks küll selgelt nali (st vint on põhjalikult üle keeratud), ent mis samas puudutaks sügavalt tegelikkust ja paneks inimesed mõtlema. Noh, Tõsised Mehed arvasid, et ei tohi. Et me ei ole klounid.

Kirjutan sellest, mis praegu inimestel teravalt hingel – ACTA-st

Jah, muidugi ma olin Sellel Päeval (11.02.2012) Vabaduse platsil. Tütar muide jäi oma Guy Fawkesi maskiga mitmete piltide peale. Ilm oli kuradi külm, eks ole. Väiksem poiss lasi seal kõrval künkast alla, aga lõpuks hakkas temalgi jahe (see ruuduline väiksemal pildil). Teate, see oli esimene meeleavaldus, millel ma osalesin viimase 20 aasta jooksul. See on oluline.

4248.JPG
4240.JPG

Ajast füüsikas ja ulmes

NB! Sorry, artikli sisemised lingid ei tööta (kuidagi kadus 'node'i number lingist ära).

Järgnev artikkel on osaliselt inspireeritud samateemalisest ettekandest Estcon 2005-l, kuid kuna „läbirääkimistel” sellega esinenud Ants Milleriga selgus, et alles on vaid pigem märksõnu sisaldav konspekt, on sisuliselt ikkagi tegemist uue käsitlusega, mis küll liigub samadel radadel kui too mainitud paari aasta tagune ettekanne.

Nii et parafraseerides vana nalja – loeng toimub 23.07.2005 kell 13:00; kes kohale ei jõua, lugege siit.

Ulmest siin külmal ja armetul maal

FANTAASIAKIRJUTAJA MURE: Siim Veskimees kurdab, et kui ta nimetab end ulmekirjanikuks, saab ta sootsiumilt eelkõige kaastundlikke pilke. Selliseid, mis on muidu reserveeritud eriti raskelt haigetele.

Muidugi, Eestis kirjanik olla on diagnoos, mitte elukutse. “Ulmekirjanik” on lihtsalt eriti raske juhus. Aga siin ma olen. Mis ma siis olen ja kus seisan? Iseenesest on ulme ju kirjandus ja kirjanduse mõte on avada inimsust lugude kaudu. Ulme on seega kirjanduse lisakomponent, mis lisab kirjandusele katse heita pilk inimsoo esmanähtavate piiride taha.

Anthony Burgess, "Kellavärgiga apelsin"

Eesti päevaleht, 18. november 2005 Anthony Burgessi “Kellavärgiga apelsin”, mis kuulub žanrilt vaieldamatult ulmekirjanduse hulka, on teos, mille väärtusi möönavad isegi ulmevaenajad. Sedalaadi raamatuid on eelmisel sajandil olnud teisigi – näiteks George Orwelli “1984” ja Kurt Vonneguti “Tapamaja, korpus 5”. Kui esimene neist maalib sünkmusta pildi totalitarismist ja teine sõjast, siis Anthony Burgess võtab ette kuritegevuse.