Ma ei oska laulda. Aga räägitakse, et mõnikord on mõnel patrulli õhtusel koosviibimisel õnnestunud teistel kändudel mulle mõnd „lõõgastusmedikamenti” rummi sisse puistata – jah, siis räägitakse, et ma olla mõnikord laulnud. Räägitakse, et need laulud olla nii hinge tagurpidi keeranud, et vähemalt üks tegelane läks ja tõmbas kõhu peal lahingugranaadi lahti – noh, et siit ilmast kindlalt minema saada. Ja teine olla kaks päeva nutnud.

Vihkamise sajand algas „ametlikult” 1917. a nn oktoobrirevolutsiooniga, kuid nii nagu saja-aastane sõda ei kestnud sada aastat, olid seemned külvatud üleeelmisel sajandil ja mõrusid vilju maitseme veel tükk aega.

Lubatagu natuke end näiteks tuua. Astusin EKRE liikmeks umbes 3 kuud tagasi. See ei olnud kerge otsus, sest on mitmeid teemasid, mille suhtes ma olen pisut teisel arvamusel. Samas, teiste erakondadega ei olnud lugu parem ja asja otsustas see, et EKRE on ainus erakond, mis võib kartellierakondade poolt vaimsesse ja poliitilisse stagnatsiooni juhitud Eestisse tuua muudatuse.

HIS: Millal sa esimest korda Fr.R. Kreutzwaldi loominguga tutvusid?

Huvitaval kombel tundub ka nüüd, pärast eestikeelse tõlke ilmumist, et ega eriti keegi Marrakechi leppe teksti lugenud ei ole. Tunnistan, et ei ole eestikeelset varianti uurinud, nii et tõlke täpsuse kohta ei oska sõna võtta.

Üks mulle väga lähedal seisev inimene töötas aastaid diplomaadina Kasahstanis ja seetõttu tean sellest tohutust (suurem kui pool Euroopat!) riigist rohkem kui hägused mälestused „ühtsesse vennalikku perre” kuulumise aegadest. Kohalikke ajalehti lugedes võib seal jääda mulje, et maailma asju otsustavad kolm riiki – USA, Suurbritannia ja Kasahstan.