Kas Eesti vajab presidenti?

President kui institutsioon mõeldi omal ajal parlamentaarse valitsuse juurde maskotiks, keda oleks väärikas kuningatega ühe laua taha istuma panna. Eri riikides on presidendile erineval määral võimu antud, talle on kombineeritud teatud tasakaalustav roll kuni ajutise seadusliku diktaatorini hädaolukordades, kuid olemuselt on see institutsioon ikkagi kunstlik, kirjutab kirjanik Ats Miller (Vabaerakond).

Kaotajate valitsus

Üle pika aja sündis Eesti poliitmaastikul midagi uut. Midagi, mis annab lootust. Ent inertsi (nii füüsikas kui mõtlemises) ei murra ühekorraga. Kõik on veel lahtine, kuid vaevalt valimiste kaotajatel muud üle jääb, kui seljad kokku panna; muutumisest nad keeldusid. Ees ootab neli aastat ikaldust, ent jää on liikuma hakanud.

Raske tee tähtede poole

„„Vee aasta lõpul saavutasid tsentrifugaalprotsessid muistses Impeeriumis märgatava arengu. Selle kasutas ära Püha Ordu, mis praktiliselt esindas feodaalse ühiskonna kõige reaktsioonilisemate rühmituste huve...” Aga kas te teate, kuidas põlevad laibad tulpade otsas lehkavad? Kas te olete kunagi näinud lõhkirebitud kõhuga alasti naist tänavatolmus vedelemas?” (A.& B.

Erimärkus teksti matemaatilise osa juurde

Matemaatikaga enam kokku puutunud inimesed saavad kahtlemata aru, et Alfi selgitus ilmade (lõimede) arvu ja läheduse kohta on pehmelt öeldes kallutatud. Võib-olla piisakski sellest hoiatusest ja lühidast kinnitusest, et ma ikka võtsin vaevaks n-mõõtmelise ruumi geomeetriat uurida. Võiks ehk lisada sedagi, et minu väljapakutud arvutusmetoodika on ülimalt lihtsustatud ja kehtib sellisel kujul ehk ainult väga spetsiifiliste omadustega mitte-eukleidilises ruumis ja minu õnneks pole selliseid ruume vist keegi sellisest seisukohast uurinud...