Siim Veskimees on üks neist autoritest eesti ulmes, kelle olemasolek teadvustus tänu võrguajakirja "Algernon" tulekuga tekkinud avaldamisvõimalustele ja kes eristub omataoliste seas täieliku pühendumusega teaduslikule fantastikale (SF), mille ehedamaks näiteks on 2001. a. ilmunud Galaktika sügavustesse paigutatud tegevustikuga debüütromaan "Operatsioon "Ogaline päike"". Kuigi kaugele ei jäänud ka Stalker lühijutust "Naeratus aastate tagant" samal aastal.

Eesti Päevaleht avaldas 1. märtsi Arkaadias Andres Mesikäpa interjuu Siim Veskimehega. Kuigi ühelt poolt on see vaieldamatult suurepärane, et üks Eesti juhtivaid päevalehti leiab ruumi ka ulmekirjanduse jaoks, tegi asjaosalisi pisut nõutuks mustvalgel näha, mis tehtud tööst lõpuks järele jäi -- interjuud oli väga tugevasti lühendatud ja Raul Sulbi eessõnast oli alles kaks lauset.

Nikolai Baturin -- realism ja ulme ühe erandliku mehe loomingus

Ennustusi puhtstatistiliselt, arvu järgi hinnates on asi väga lihtne – maailmalõpp. Pisut skepsist on siin muidugi abiks, sest mina küll ei suuda meenutada ühtki aastat, mil poleks ennustatud vähemalt kaht-kolme maailmalõppu.

Mudelitest – seitsmejalgne väikeajuta oinas

Viimasel ajal on ilmunud lühikese ajaga kaks teksti, kus Siim Veskimees on kriitikute hammaste vahele sattunud. Ma tervitan seda nähtust kahel käel, sest esiteks näib, et minu püüdlused inimesi mõtlema panna on lõpuks vilja kandnud, ja teiseks annab see mulle järjekordse vabanduse oma mölapidamatust trükisõnas välja elada.

Ajakirja poolt oli usutlejaks Sash Uusjärv.

1. Oled oma žanriks valinud teadusulme. Kas Sa annad oma romaani ka mõnele füüsikule või astronoomile n.ö. „eelretsenseerida“? Kuskohast tulevad kõik need arvud ja arvutused? Kui tõepärased need on?

Alustame hoopis muust – 8 juuli keskpäeval toimus viimane, 135-s USA kosmosesüstikute start. Üks ajastu sai läbi ja asemel ei ole midagi. Saate aru – MITTE MIDAGI. Sõnavaht ei loe, ISS-is tuleb kurat teab kui palju aastaid käia moraalselt ja füüsiliselt vananenud süstikutest veelgi primitiivsemate, varsti juba pool sajandit tagasi välja mõeldud Vene Sojuzidega.

Elektri hind ei tõusnudki nii palju, kui kardeti. Inimesed tunnevad mõnikord absurdset rõõmu ka siis, kui oodatud halb osutub pisut väiksemaks. Näete, vabandage väljendust, ei toimunudki anaalne penetratsioon harjavarrega, hoopis korralikult salvitud riistaga …