Bereg Shtormov

Наперебой мигала вся имевшаяся в помещении сигнализация, пронзительно завывала сирена, темно-коричневая планета на экране стремительно увеличивалась в размерах, при этом стрелка на шкале реактора медленно, но неуклонно смещалась к красной черте. Сидевшая перед пультом девушка в растерянности кусала губы, пытаясь разобраться в показаниях приборов и понять, что означали цифры на экране.

Longhorni lugu

Ennesõjaaegne kullakarva – Longhorni lugu

Kevad 2060

Esimene Bosporuse sild oli valmimise ajal maailmas pikkuselt neljas ja kuigi see auväärne koht oli ehitamisest möödunud peaaegu 90 aastaga edetabelis kõvasti kukkunud, nägi Euroopat ja Aasiat lahutava väina ületamine ikkagi üsna muljetavaldav välja.

Kuldhordi teine tulek

Mees vajutas arvutil tühikuklahvi, jõi klaasi tühjaks, libistas käed üle näo ja vahtis oma minuti tõtt talle kiretult vastu vaatava kaamerasilmaga. Väike videokaamera oli raamatutest ja salvrätikutest tehtud alusel temale suunatud ja ta võis natuke kaugemal teisel pool lauda õigesse suunda nihutatud telekaekraanilt kontrollida, et ta ikka õigesti kaadris oleks.

Kaugete päevade valgus

Arthur C, Clarke’ile & Stephen Baxterile mõeldes

Autori märkus: Umbes selline tekst seisis mul sahtlis arvata ülikooliajast. Ausalt. Noh, muidugi mitte valmis lugu, pigem üks selline tekstijupp, kus osade lõikude asemel vaid märksõnadega skitseeritud idee; usun, et selliseid on kõigil kirjanikel.

Raamatu „Ennesõjaaegne kullakarva” autori eessõna

Mina, Kuu ja Ordu

Ma kasvasin ajal, mil nii USA kui tollane Nõukogude Liit pürgisid kosmosesse; jõudumööda tegid seda mitmed teisedki. Jah, nad kõik tegid seda põhiliselt sõjalistel eesmärkidel, sest ülekaalu saavutamine kosmoses oli maailmavalitsemise võti. Muidugi võib öelda, et kosmoselennud andsid lisaks prestiižile ka teadussaavutusi ja igapäevaseski elus kasulikke leiutisi, kuid asja tuum oli ikkagi rakettides, millega aatomilaenguid ligimesteni toimetada.

Raamatu „Ennesõjaaegne kullakarva” sissejuhatus

Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat

Meie selja taha on jäänud meeletu XX sajand. Sajand, mis algas Belle Époque’iga ja juhtis meid läbi kahe maailmasõja õuduste, totalitarismi massimõrvade ja poolesajandise külma sõja aatomi- ja arvutiajastusse. Sajand, mis algas auru, üksikute autode, esimeste elektrilampide ja unistusega lendamisest. Sajand, mis tegelikult tõi meid primitiivsest mullas sonkimisest räniajastusse – virtuaalreaalsuse, ülemaailmsete võrkude, geenitehnoloogiate ja geostatsionaarsete satelliitide ajastusse.