Eluring

„Muidugi on mu aruanne kummaline, ilma korraliku alguse ja lõputa. See polegi mingi õige aruanne, sest need, kes tegid minust Vaatleja, nägid kõike mu silmade läbi. Ainult et kui ma lõpuks aru sain, mida ma vaatlema pean, hakkasin paljalt kiusu pärast vaatlema nii vähe kui võimalik. Üldiselt pole ma neid

ammu enam tajunud, nii et tundub, et nad lõpuks tüdinesid. Võit seegi.

Keskpäevapimedus

Minu lapsepõlvesõbrale Raulile, kellega koos unistasime koolipäevil kaugetest maailmadest – mõnest neist on nüüd kilde järgnevas loos – ja kes lahkus enneaegselt sel kevadel arstide käpardlikkuse läbi.

Võõras maailm

Raul ärkas.

Esialgu oli vaimul väga pikk tee olematusest tulla ja kui ta ikka veel umbes kilpkonna tasemel töötav aju lõpuks silmade nähtud kujutisele reagee­ris, otsustas ta, et tegu on eriliselt vastiku luupainajaga. Nimelt raputas teda suur valgekarvaline tegelane.

Ajast füüsikas ja ulmes

NB! Sorry, artikli sisemised lingid ei tööta (kuidagi kadus 'node'i number lingist ära).

Järgnev artikkel on osaliselt inspireeritud samateemalisest ettekandest Estcon 2005-l, kuid kuna „läbirääkimistel” sellega esinenud Ants Milleriga selgus, et alles on vaid pigem märksõnu sisaldav konspekt, on sisuliselt ikkagi tegemist uue käsitlusega, mis küll liigub samadel radadel kui too mainitud paari aasta tagune ettekanne.

Nii et parafraseerides vana nalja – loeng toimub 23.07.2005 kell 13:00; kes kohale ei jõua, lugege siit.

Ulmest siin külmal ja armetul maal

FANTAASIAKIRJUTAJA MURE: Siim Veskimees kurdab, et kui ta nimetab end ulmekirjanikuks, saab ta sootsiumilt eelkõige kaastundlikke pilke. Selliseid, mis on muidu reserveeritud eriti raskelt haigetele.

Muidugi, Eestis kirjanik olla on diagnoos, mitte elukutse. “Ulmekirjanik” on lihtsalt eriti raske juhus. Aga siin ma olen. Mis ma siis olen ja kus seisan? Iseenesest on ulme ju kirjandus ja kirjanduse mõte on avada inimsust lugude kaudu. Ulme on seega kirjanduse lisakomponent, mis lisab kirjandusele katse heita pilk inimsoo esmanähtavate piiride taha.

Anthony Burgess, "Kellavärgiga apelsin"

Eesti päevaleht, 18. november 2005 Anthony Burgessi “Kellavärgiga apelsin”, mis kuulub žanrilt vaieldamatult ulmekirjanduse hulka, on teos, mille väärtusi möönavad isegi ulmevaenajad. Sedalaadi raamatuid on eelmisel sajandil olnud teisigi – näiteks George Orwelli “1984” ja Kurt Vonneguti “Tapamaja, korpus 5”. Kui esimene neist maalib sünkmusta pildi totalitarismist ja teine sõjast, siis Anthony Burgess võtab ette kuritegevuse.