Nii umbes kaks kuud tagasi olin minagi koos paljude teistega kindel, et koroonaviirus asub ühte ritta nende iga paari aasta tagant üle käivate epideemiaäbarikega ja viimsepäevapaanika on naeruväärne.
Kes need pikad jõulud kinni maksab?
Koroonaviiruse vastase Suure Isamaasõja kvintessentsiks võiks olla järgmine nähtud pilt: käib kodanik poes, mask eest ja kindad käes. Ja siis tõmbab maski alla ja sügab kindaga nina.
Ühesõnaga, aeg oleks lõpetada selle tervet mõistust solvava massihüsteeria õhutamine!
5. august 1936 – 16. mai 2019 – võõrapärase nimega mulk, kes elas omapärast elu ja kirjutas omapäraseid laule ja raamatuid
Konkreetselt ajendas seda teemat tõstma uudis, et USA kosmosejõud (USSF) saatsid orbiidile esimese sidesatelliidi.
Kuulge, see demo vaktsiinivastastele, kuidas näeb välja vaktsiinivaba maailm, hakkab virilaks muutuma. Noh, omajagu huvitav on teada saada, et minu tavalist elustiili nimetatakse karantiiniks, aga mis majanduse seiskumine? Turism, jah, langes ära, aga tobukesed veavad sihukeste seljatäitega kõike träni koju, et võib-olla hakatakse toimuvat tagantjärele buumiks nimetama…
Jutt on Iraani kindrali Qasem Soleimani tapmisest 3. jaanuaril – miks Donald Trump selleks käsu andis ja mida see kaasa on toonud.
Me kõik oleme kuulnud Maslow’ püramiidist – põhivajadused all, „kõrgemad” üleval; mõte on selles, et eneseteostus võib pisut oodata, kui on külm ja nälg. Umbes sama asi on ka riikidega, esmane on nende võime üldse riigi kui sellisena eksisteerida (sest muidu on ju kõik edasised arutlused parema juhul teoreetilised).
Mida ma tean haridusest? Mitte midagi. Olen kõigest umbes 20 aastat erinevates koolides õppinud, kuus aastat ülikooli õppejõud olnud, neli last on jõudnud ülikooli ja kaks on veel põhikoolis – mitte midagi.
Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet,” kirjutas Artur Alliksaar. Mingis mõttes on see iga piisavalt kogenud, tundliku ja mõtlemisvõimelise inimese elukreedo.
1984. aastal ilmus eesti keeles Aleksandr Mireri romaan „Kus on rändurite kodu?” („Dom skitaltsev”, 1976). Seal kirjeldati tulnukate ühiskonda, mis oli surnutega üle rahvastatud – neil oli tehnoloogia, mille abil salvestada elava olevuse teadvus, võimalusega see kunagi kellegi teise ajusse laadida.