Teate küll: „Ajalugu on rida trikke, mida tehakse surnutega”, Voltaire. Lähiajalooga on kõik peaaegu sama, ainult selle vahega, et mõned asjaosalised on veel elus ja sobivates tingimustes hakkavad vastu – mõnedel on selline kummaline atavistlik omadus, mida kunagi nimetati – ilma irooniata – aususeks, ja see läheb kaksisoimaga kaklema…
Tunnistagem, et pealkiri on selles mõttes tüüpiline klikipüüdja, et sellele saab vastata mitmel moel, millest mõned on vaimukad ja praktiliselt kõik märgist mööda.
Tõenäoliselt on kõik intelligentsed ühiskonnaelu vastu huvi tundvad inimesed lugenud George Orwelli romaani „1984”. Nüüd kujutlege kõike seda, mis seal toimus, ainult et totaalne jälgimine ja isegi piinamine („armastuse” nimel) on suuresti automatiseeritud.
Nii, nagu „tavalise” tsiviilkaitse puhul ei keskenduta mitte niivõrd pommi tehnilistele detailidele kui sellele, mida see inimestega teeb, tuleb ka digitaalse tsiviilkaitse kontekstis rääkida mitte niivõrd arvutitest-pihunühvlitest, vaid kõigest sellest, mida see kaasa toob.
Meil oma igapäevaelus ei ole vaja pikalt süveneda küberkuritegevuse kui sellise olemusse – piisab, kui lühidalt tõdeda, et iseenesest pole arvutid toonud juurde midagi põhimõtteliselt uut, kõik arvutite abil sooritatavad kuriteoliigid olid olemas ammu enne arvuteid; nüüd sooritatakse neid lihtsalt arvuti abil.
NIMBY (not in my back yard, eesti keeles «mitte minu tagahoovis») sündroom ehk nimbism on saanud läänemaailmas probleemiks möödunud sajandi keskpaigast, üldtuntud terminina on seda kasutatud alates 1980-ndatest.
Ei, sellist seltskonda meil õnneks ei ole ja kindlasti pole ka õige kõiki ametnikke äärmiselt jälkideks olevusteks pidada – selles mõttes tuleb tunnistada, et pealkiri on puhas klikipüüdja.