Mu isal oli veidraid tuttavaid ja meenub mingi situatsioon 70-ndatest, kui ta küsis ühelt, et kuule, sa olla käinud Süürias, see päikeseline maa, miks sa nii kahvatu oled? Tegelane vaatas ümberringi ja poetas vaikselt, et läbi tankisoomuse päike ei võta.

Mingid asjad, millele on ehitatud kliimatunnistajate religioon, on muidugi vaieldamatud – aga on ka nii piibel kui Suure Paugu teooria nõus, et kõigepealt oli valgus.

Millised on reaalsed võimalused ja ajalised piirid, kui Eesti võtab kuulda mõistuse häält ja otsustab mitte välja surra (või europrovintsistuda või Tšetšeenia saatust jagada)?

Fossiilsed kütused hakkavad lõppema, need muutuvad iga päevaga raskemini kättesaadavaks ja küllap on juba sajandi keskpaigas üsna ebareaalne neid tänases mahus kasutada. Bioenergia ei oma selles kontekstis tähtsust, see võib kollapsit kõigest mõned aastad edasi lükata – siis saavad metsad otsa, põllud kurnatakse välja ja seejärel on asjad juba tõeliselt halvasti.

Ulmel on lisaks headele omadustele – kõige esimene, et see paneb kujutlusvõime tööle – ka olemuslik häda – kõige süngemad düstoopiad kipuvad tõeks saama ja midagi teha ei ole.

Pealkiri on loomulikult ajendatud Hiinas ja nüüd juba maailmas laiemalt levivast nn koroonaviirusest. Kuivõrd mul puuduvad vähimadki teadmised viroloogiast ja arstiteadusest laiemalt, ei ole järgnevas tekstis neid aspekte üldse puudutatud.

Jah, tõepoolest, nagu Kaarel Tarand Sirbis kirjutab, on TEA entsüklopeedia kuulsusetust lõpust juba 12 aastat...

Pean tunnistama, et vähemalt pool tosinat eeltellimust läks minu nahka, sest kui sugulased-sõbrad küsisid, kas tasuks kah tellida, naersin ma nad armutult välja.

Me tunneme Liisit esmajoones luuletajana, kuid tema panus kirjanduses on laiem, ta on kirjutanud ka proosat ja arvustusi, toimetanud ning eestindanud rohkem kui 60 erinevat teost.